Intervjuu Eve Sarapiga
Sügisel sai kooli teenetemärgi õpetaja Eve Sarap.
Tegime temaga väikese intervjuu. Head lugemist!
Minu esimesed elukutsevalikud olid seotud metsa ja merega ja seepärast oli loomulik tee tulla kooli just loodusainete õpetajaks. Kuusalu koolis olen töötanud kaheksateist aastat, kus iga päev on uus ja erinev ja väljakutseid pakkuv.
Üsna õpetajatee algul kirjutas üks 9. klassi noormees mulle õppeaasta tagasisidet andes: „Hindab rangelt, aga viib õue“ ehk siis rangelt hindamise saan andeks õuetundidega. Jah, õues olemine mind tõesti köidab. Ma arvan, et õues õppimine ja õpetamine on kujunenud ka minu suunaks õpetajana.
Vabas õhus pea ja meeled puhkavad, oled vastuvõtlikum, avatum ja ka õpitu kinnistub paremini. Vaadata ja märgata, üllatavaid seoseid otsida ja leida on õues väga mõnus. Seisad õpilastega näiteks ühe vahtra alla ja püüate leida vastust küsimusele : „Kuidas pangandus põhineb fotosünteesil?“ Ja loodetavasti jätkub juttu ja puu all seismist kauemaks. Märkamist ja seoste loomist võiks harjutada ka täiskasvanu … läbi kogu elu.
Olen põhihariduse omandanud väikeses külakoolis, kus õuemängud ja looduses liikumine oli igati tavapärane. Vahetunnis vestitaskusse korjatud hapuoblikaid võis tunni ajal vaikselt edasi nosida. Täna bioloogiaõpetajana tuleb mul õues kõigepealt hapuoblikat kui liiki tutvustada ja siis õpilasi julgustada, et loodusest otse korjatud taimed ka süüa kõlbavad. Sellised lihtsad asjad, mitme meelega kogetud, teevad looduse noorele tuttavamaks ja kodusemaks ning seda ka hoitakse paremini.
Lehte Tuuling on võtnud õuesõppes kasutusele toreda mõiste „onni indeks“, mis näitab õuesõppeks sobiva keskkonna kvaliteeti: mida rohkem onne on võimalik ümbruses ehitada, seda paremini sobib see õuesõppeks. Mul on hea meel, et oleme liikumas ka oma kooliga suurema onni indeksi saavutamise suunas, väärtustades loodust ja loomulikkust, tulevikus Rohelise Koolina ehk veelgi rohkem.
Soovin kooliperele tarka tegutsemist; kätt, silma ja südant oma inimeste ja looduse hoidmisel!
